Julgeolekust ja hävingust

Oma blogis ma ei soovi olla ei päevakajaline ega aktuaalne. Seda peamiselt põhjusel, et ma olen kirjutajana umbes sama stabiilne kui kaardimaja maavärina ajal. Seega ma tean juba eos, et oma kirjutusgraafikuga ei suudaks ma olla päevakajaliste sündmuste sees ka siis kui need sündmused sõna otseses mõttes mu ümber oleksid. Kui praegusel hetkel otsustaksid kõik Aafrika riigid, et nad moodustavad ühise föderatsiooni eesmärgiga lõigata kogu maailm ära oma mangodest ja avokaadodest ja kui mina juhtuksin sellel koosolekul oma sülearvutiga kohal olema, siis minult ei kuuleks te ilmselt sõnagi enne kui esimesed paar miljonit inimest on mangodefitsiiti surnud. Mitte isegi selle pärast, et ma sooviksin paari miljoni inimese avokaadosurma, vaid mul on lihtsalt tähtsamat teha - näiteks nokkida nina ja mõelda, et peaks midagi kirjutama. Lükkame siis selle blogi palli veerema rääkides julgeolekust ja hävingust. Kujutame ette olukorda, et maailmas on kümme riiki. Nendest kümnest kaks on suured riigid, kellele kahe peale kuuluvad kogu maailma happekiisu varud. Happekiisu on räigelt armas kassibeebi, kelle võib lennutada teise riiki, kus tema mjäu tapab koheselt 20% populatsioonist. Lisaks neile kahele riigile on veel kaheksa riiki, kellest kuus toetavad ühte suurriiki ja kaks teist. Suurriigid on teineteise suured vaenlased. Hoolimata konkreetsetest liitudest puuduvad kõigil kaheksal riigil happekiisud. Pikka aega valitseb hoolimata avalikust vihast kahe leeri vahel rahu, kuna kõik riigid kardavad, et nende territooriumi võib tabada happekiisu. Mõlemal suurel riigil on neid piisavalt, et kogu riik tühermaaks muuta. Tegu on siis omamoodi vastastikku kindlustatud hävinguga - kui ründab üks, reageerib teine ja mõlemad hävinevad. Räägitakse isegi, et selline vastasseis lõpetab kõik sõjad, kuna keegi ei suuda sõjapidemisega kaasnevaid kaotusi taluda. Selge on see, et kaks suurriiki teineteisega sõtta ei lähe. Vähemalt mitte nii kaua kui kumbki riik suudab välja töötada kaitsekutsika, mis ajab happekiisu minema. Teoorias on kõik väga kena ja maailmas valitseb harmoonia, kuid harmooniakile all on roiskumas kala, mida keegi pole märganud. Nimelt kahe suurriigi vahel on veel kaheksa riiki, kellel happekiisut pole. See tähendab, et olukorras, kus ühte suurriiki asub juhtima nõrk ja selgrootu juht, samal ajal kui teises on karm ja riskialtis juht, siis võib kogu maailma tasakaal paigast minna. Nimelt kui suur ja tugev juht on vaigistanud oma riigi rahva ja vastased, siis võib ta rahus hakata võtma väiksemaid riike kartmata nõrga juhi poolt happekiisu rünnakut. Miks nõrgem juht happekiisut teele ei pane? Sest nõrgem juht peab ikka veel kuulama oma rahvast ja vastaseid. Ja kui suurriigi elanikule esitada küsimus, kas ta on valmis potentsiaalselt surema ühe väikese riigi eest, siis on vastus ilmselgelt eitav. Tal on küll happekiisu, kuid ta ei saa seda kasutada. See kõik taandub sellele, et kui reageerimise hind on häving, siis sa reageeridki alles viimasel võimalikul hetkel. Seega tekib olukord, kus tugev juht on haaranud initsiatiivi. Happekiisude balanss on lõhestatud. Üks pool taganeb ja teine liigub edasi. Nõrk juht ei saa nõusolekut ning võib-olla tal pole ka julgust happekiisude kasutamiseks enne kui sõjategevus on jõudnud koduterritooriumile. Seevastu tugev juht liigub jultunult edasi, kuni fiktiivne punane joon on tegelikult ka punane. Ja kuigi ta ei saa kunagi teist suurriiki rünnata, on ta sisuliselt juba võitnud. See kõik on väga sarnane mängule nimega "kana". Selles mängus kihutavad kaks autot ühel real teineteise poole ning see, kes esimesena kartma hakkab ja ära pöörab on kaotaja. Kui kumbki ära ei pööra, siis saavad mõlemad surma. Kui aga kana mängivad julge ja arg juht, siis on peaaegu iga mängu tulemus etteaimatav. Sellisel happekiisude tasakaalul on veel teinegi nõrk koht. Mitte ainult ei saa sellist tasakaalu lõhkuda nõrga ja tugeva juhi kooslus, vaid ka suured tasakaalutused ühes suurriigis. Sellisel juhul peavad need tasakaalutused olema piisavalt intensiivsed, et nende kogu tähelepanu on pööratud siseasjade lahendamisele ning välispoliitilisteks mängudeks pole lihtsalt mahti. Antud mudeli järgi peavad mõlemad riigid kogu aeg olema riigi juhtimise ja stabiilsuse osas võrdsed, et see tasakaal saaks toimida. Seevastu mul on üks mõte, mis ei oleks sedavõrd ohtlik. Nimelt me teame, et mõlemal suurriigil on piisavalt happekiisusi, et maailma elanikkond mitukümmend korda ära tappa. Selles olukorras ma ei näe mingit mõtet miks tugevate liitude korral ei võiks üks suurriik oma happekiisusi väiksemate riikide vahel jagada. Anda näiteks 20% oma kiisudest ära. Sellisel juhul jääb talle ikka piisavalt hävitusjõudu, et heidutada kõiki, kuid ühtäkki on see sama kaitsevõime ka tema liitlastel. See tähendab, et ka kõige julgem ja jultunum suurriigi juht ei julgeks rünnata mõnda väikest riiki, kuna sellel väikesel riigil on happekiisu, mida ta rünnaku korral saab kerge vaevaga teele panna. Erinevus suure ja väikese riigi elanikkonna puhul on see, et kui väikeriiki tungib suurriik ning väikeriigi elanikkond on vastamisi eksistentsiaalse ohuga nende riigi ja nende endi vastu, siis nemad, erinevalt kaugelelavast suurriigi elanikust on palju rohkem valmis kasutama happekiisut. Kui minult küsitakse, kas oleksin valmis surema Prantsusmaa eest, hakkaksin ma naerma, kuid Eesti eest.. võib-olla? See süsteem pole kindlasti ideaalne - nimelt võib ka väikeriik otsustada, et parem elavad suurriigi poolt okupeerituna kui ei ela üldse, kuid selle süsteemi ilmne eelis on see, et suurriigi juht peab igal juhul kaaluma ja pead vaevama, kas ta iga individuaalse riigi puhul julgeb riskida vastastikku garanteeritud hävinguga. See tähendab, et iga rünnaku korral mängib ta uut mängu. Piltlikult öeldes kanamängu korral ei sõida tugev juht enam ainult nõrga juhi vastu - see pole üks ühe vastu mäng, vaid nüüd on tema vastu kuus autot. See lisab oluliselt rohkem ebakindlust tugeva juhi pähe ning võib loota, et ta ei julge nii ülekaalukat mängu mängima hakata.